Koerte omavaheline mäng

Koerte mängustiilid on erinevad ning mõnikord võib olla keeruline aru saada, kas koerad ikka mängivad ilusti või kiusab üks teist ja kaklus ei ole kaugel. Siin on koerte omavahelise viisaka mängu tunnused, mis annavad nii meile kui ka neljajalgsetele asjaosalistele märku, et kõik on hästi.

 Metasignaalid
 
 Need on signaalid, millega koer väljendab rahumeelsust ja mängulisust. Nendega ütleb ta teisele koerale: "Ma ainult mängin!" Metasignaalideks võivad olla:
 
 - mängukummardus (keha esiosa madalal ja pepu kõrgel õhus);
 
 - kiikhobujooks (pea ja pepu käivad joostes kordamööda üles-alla);
  - pehme ja paindlik keha;
  - liialdatud ja ebatõhusad liigutused (sh kiikhobujooks, lahtise suuga "hammustamine", hüplev liikumine);
  - hetkeks tardumine, millele järgneb sageli mängukummardus;
  - aevastamine või keha raputamine, mis leevendab pinget ja tekitab mängus vajaliku pausi.

Rollide vaheldumine
 Ilusas mängus on koerad kordamööda tagaajaja ja taga-aetava, pealmise ja alumise, ründaja ja taanduja, võitja ja kaotaja rollis.

  Tegevuste vaheldumine
 
 Ilus ja tervislik mäng ei koosne vaid tagaajamisest ja maadlemisest. Koos tehakse puhkepause, käiakse maad nuuskimas, vett joomas, urineerimas, teise koera inimest uudistamas ja maiuseid nurumas, samuti eemaldutakse teineteisest, et möll saaks varsti uue hooga jätkuda.

Enesetakistus
 
 Osavat mängijat iseloomustab enese-takistuse oskus. Suurem ja tugevam koer teeb end haavatavamaks, loovutades oma füüsilise eelise väiksema ja nõrgema koera kasuks. Tugevam koer on tihti pikali või hoiab suus mänguasja, et nõrgemal vastasel oleks lihtsam teda võita. Vasak-poolsel pildil on suur täiskasvanud koer selili heitnud ning tema pisike sõber saab kogeda võidurõõmu ja mängu võlu.

Ohumärgid

Mõne tunnuse puudumine ei tähenda tingimata, et tegu ei ole mänguga. Küll aga on see märk, et koerte tegevusel tasub hoida silma peal, et vajadusel kiiresti sekkuda. Mida rohkem eelnimetatud ilusa mängu tunnuseid puudub, seda tõenäolisem on, et üks või kumbki koer sellist suhtlust tegelikult ei naudi.

Metasignaalide puudumine:

- jäik keha;

- tardumine teise koera lähenemisel;

- vaoshoitud/minimaalsed liigutused;

- sihipärased liigutused põgenemiseks või ründamiseks (sh täiskiirusel jooksmine, teise koera pikali surumine või hoidmine, jalgade või saba hammustamine);

- mängukummarduste, aevastuste, raputuste jm pisipauside puudumine.
 

Rollide vaheldumise puudumine: üks koer tahab olla ainult tagaajaja/pealmine/võitja ja vastupidise rolliga ei lepi.

Tegevuste vaheldumise puudumine: üks koer või mõlemad koerad jäävad pikaks ajaks ühe tegevuse juurde kinni, sh nii aktiivne mängutegevus üldiselt kui ka konkreetselt teise koera rammimine, hammustamine, kargamine, jälitamine, liikumistee ära lõikamine jne.

Enesetakistuse puudumine: tugevam koer kasutab pidevalt oma füüsilist üleolekut teise koera vastu.

Lisaks nimetatud tunnustele on teisigi vihjeid, et olukord on vähemalt ühele osalisele ebameeldiv või ohtlik.

Stressisignaalide ignoreerimine: üks koer väljendab ebamugavust näo eemale pööramise, nina limpsamise, kõrvade lidutamise, silmade kissitamise, eemaldumise, istumise/lamamise, saba jalge vahele tõmbamise ja/või tardu-misega, kuid teine koer ei eemaldu ega katkesta oma tegevust. Vaata stressi-signaale lähemalt kehakeelepostitusest.

Ebatavalised häälitsused: kuigi mõningane urisemine ja haukumine kuulub mängu juurde ning mõni koer ongi väga häälekas mängija, tuleks koerad eraldada, kui üks neist lausa kisendab. Olukord on tema jaoks ilmselt hirmuäratav ning selline kiljumine võib põhjustada teises muidu mänguliselt meelestatud koeras ärevust ja ründekihku.

Abipalve: kui koer püüab hoida oma inimese lähedusse või otsib inimesega silmsidet, hüppab inimese najale või haugub tema peale, võib see olla tema viis otsida ärevas olukorras abi ja kaitset.

Mäng toimub enamasti kahe koera vahel, seega kui liitub kolmas koer, võib üks jääda üleliigseks ning hakata seetõttu korravalvuriks. Ta võib üritada mängijaid lahutada, trügides nende vahele, haukudes nende peale või isegi näksates. See võib mängijaid ärritada ja olukord võib eskaleeruda, seega hoia seltskonna dünaamikal silma peal ja vajadusel paku mängust kõrvalejäetud koerale mõni asendustegevus.

Mõned mängijate kombinatsioonid on ohtlikumad kui teised. Kui koerte kehamassi erinevus on suur, on õnnetuse oht kõrgem. Suurem koer peab siis olema tõeline meister enesetakistuse ja kaaslasega arvestamise kunstis. Jällegi on oht, et kui väiksem koer saab kogemata haiget, kutsub tema hädakisa esile rünnaku suurema koera poolt. Olukord võib kiiresti kiiva kiskuda ka siis, kui mitu koera mängivad koos ning kaks või enam koera hakkavad ühte taga ajama. See võib põhjustada tagaaetavas paanika ja tagaajajates ohtliku kambavaimu. Intensiivne mäng kahe võõra koera vahel võib samuti kergesti konfliktiga lõppeda, sest koerad ei tunne veel teineteise mänguvõtteid ja piire.

Kui kahtlustad, et üks koer kiusab teist, siis eralda koerad ja vabasta ainult oletatav kiusualune. Kui ta kohe teise koera juurde tagasi jookseb, on nad mõlemad tõenäoliselt olukorraga rahul. Kui suhtlus tundub siiski ohtlik või ebameeldiv, siis paku koertele mängimise asemel mõni muu tegevus, nt ühine jalutuskäik rihmas või rihmata või mäng/harjutused oma inimestega. Valdav enamik täiskasvanud koertest on mängukaaslaste osas valivad ja kõik koerad kõikidega mängima ei sobi. Mida tähelepanelikum oled oma koera ja tema kehakeele osas, seda paremini oskad hoida tema häid suhteid liigikaaslastega.